Istun isa tehtud puupakule maha, vaarisa harmooniumi taha. Pill on vana ja väsinud Ja ka meloodia ei ole enam midagi uut.
Aasta oli 1915 siis, kui loodi Ostermorgeni lauluviis. See on Rudolf Tobiase lugu, ei enam tehta sellesugust.
Aastad mööduvad ja muutub aeg, kuid ära tasus Tobiase vaev. Teda peetakse eesti muusikas suureks kujuks ning ta teos mu sõrmede all mõnusalt sujub.
Saan uhkusega tõdeda, et lugu mida mängin ma on kirja pandud sulega, mida hoidnud minu sugulane Tobias.
"Mineviku helid" Hanna-Liisa Viitmaa 10. H
Muusikal on minu emapoolses suguvõsas läbi põlvkondade alati väga oluline roll olnud. Nimelt oli juba minu vanavanaisa Hartvig Helilaid muusikalise kõrgharidusega ja meile teadaolevalt algatas just tema ka mu emale ja vanaisale levinud orelipisiku. Kirikuõpetajatöö kõrvalt tegeles ta ka orelite häälestamisega ning on isegi Märjamaa kiriku oreli, mis kahjuks täna enam kasutuskõlblik ei ole, ise ehitanud ja kokku pannud. Oma töö lihtsustamiseks orelite häälestamisel lõi mu vaarisa kromaatilise kõrgusega helihargid. Kokkuleppeliselt on helihargi kõrguseks noot A (440 Hz), kuid minu esiisa otsustas iga heliredelis leiduva noodi jaoks eraldi hargi teha. Kokku on neid 12 - noodist C kuni noodini H ning kõik nende vahele jäävad noodid poole tooni kaupa.
Kõik helihargid on tegelikult küll väga heas seisukorras, aga hetkel keegi neid siiski enam ei kasuta. Kuid aeg-ajalt kappides tuulates ja nende otsa sattudes on alati huvitav mõelda, kuidas keegi 1950. aastatel sellised asjad valmis meisterdas. Loodetavasti säilivad need veel pikalt ja võibolla leiavad kunagi uuesti ka kasutust.
"Vanaemalt kallile lapselapsele" Andreas Võttin 10. MS Minu emapoolsed sugulased olid ingerisoomlased. Eelkõige on mul vanaemaga tihe kirjavahetus. Kirjad algavad „vanaemalt kallile lapselapsele…“. Kollaažile panin motiive vanaemaga seonduvast ning omakorda tema vanemate viimse puhkepaiga, näitamaks, et austame oma vanavanemaid, ka mu vanaema lapsepõlvekodu.
"Minu juured Vormsil" Merilyn Juhkam 10.H
"Rõngasristid Vormsil" Vormsil asub maailma suurim päikeseristide kogu Häcabacani külas. Lisaks rõngasristidele on surnuaias veel kiviriste ja puuriste. Kalmistul on kaks poolt: vasakul on rõngasristidega vanem pool ja paremal nüüdisaegne matmispaik.
Rõngasriste hakati kasutama 17. sajandil, kui oli Vormsis oli veel Rootsi aeg. Rõngasristid, mis olid pae- ja liivakivist, olid valmistatud peamiselt rannarootslastest talupoegade poolt. Kõige vanem säilinud rõngasrist on pärit aastast 1743 ja kõige uuem aastast 1923.
Kalmistu lähedal asub ka Vormsi Püha Olavi kirik, mis valmis 13. sajandil. Kirik oli algselt puidust ning alles 17. sajandil asendati puidust kirik kivikirikuga. Püha Olavi Kirik on ka selle pärast unikaalne, et sellel puudub kellatorn ja kooriruumi seina sees on väikene ava, et ka pidalitõbised saaksid jutlustest osa võtta.
Valisin selle asukoha, kuna elan ise selle lähedal ja sinna kalmistule on ka minu sugulasi maetud.
"Talharpa" Hiiu kannel on Vormsi saare traditsiooniline keelpill, mida mängiti 13. -19. sajandil. Pilli mängiti ainult meeste seas.
1873. aastal saabus Rootsist Vormsi Lars Johan Österblom.
Österblomi tegevuse tulemusel algas saarel vaimulik ärkamine nii rootslaste kui eestlaste seas. Kuid oli ka midagi halba, nimelt arvas Örsterblom, et talharpa on saatanast ning käskis kõik pillid ära põletada. Mõned üksikud mehed peitsid oma pillid ära ning tänu sellele on tänaseks pilli algne kuju taastatud.
Alustasin pilli mängimisega talharpa laagris Vormsil ning olen seda nüüdseks kolm aastat mänginud.
"Rahvariided"
Algselt olid Vormsi rahvariided õhemad ja rohkem paljastavad. Kuid kui 1873. aastal saabus Vormsile Österblom ja tema naine, väitsid nad, et naiste rahvariided olevat liiga paljastavad. Ning seetõttu disainis Österblomi naine, kes olevat olnud väga hea käsitöös, uued ja „paremad” rahvariided.
Alloleval pildil on osa minu rahvariidekogust, mille ma olen ise valmistanud.
Pildi ülemiselt poolelt võib leida traditsioonilise vene särgi, vasakult aga vikkelsokid ja käpikud, keskelt aga pingpongeni ehk „käekoti” ja paremalt traditsioonilise Vormsi pilli talharpa.
"Huvitavad leiud keldrist" Anna-Maria Alton 10. MS
"Vanad aknaraamid kaugeid aegu teavad" Auleliina Aavik 10. MS
"Lintmakk" Marvel Leesment 10. H
Aasta siis oli 1988, kui mu isa ostis endale kuuesaja rubla eest lintmaki "юпитер" koos kõlaritega. Tollal oli see kallis lõbu, kuna palk oli tal 90 rubla kuus ja sellest rahast pidi jätkuma ka elamiseks. See lintmakk on tal veel täiesti töökorras.
Ta ostis selle vahetult enne sõjaväkke minekut, kus tuli olla kaks aastat. Muusikat kuulamiseks lindistas ta ise, kuid samuti ta ka ostis muusikat. Enam ta küll ei lindista, kuid vahetevahel ostab ta siiski mõne uue lindi. Kui olin noorem, siis mängis isa tihti muusikat ja tänu sellele ongi mina ja mu vend saanud huvi vanema ja venekeelse muusika vastu. Mina küll vene keelt nii hästi ei oska kui isa või vend, kuid muusika kuulamist ei sega see kuidagi. Tihti on ta kuulanud laule vene bändidelt „Кино“ ja „Сектор Газа“, need on ka ühed minu lemmikud. Kuulan nende laule tihti, palju on tal ka eesti muusikat ja osasid laule ei saa tänapäeval enam kusagilt. Laulude nimesid ta kahjuks nimetada ei osanud, kuna pole ammu kuulanud.
Nõukaaegse tehnika parandamine käib tihti sellele virutamisega ja ka see lintmakk pole erand. Kuna venna lapsed on näinud, kuidas sellele vahest kõvemini koputatud on, siis teevad nad seda järele. On tore vaadata, kuidas lapsed juurdlevad, miks makk ei tööta ja siis üritavad seda uuesti tööle saada.
Lintmakki pole juba ammu tööle pandud, kuna pole olnud põhjust tehnika arengu tõttu, samuti võtab lintmakk väga palju voolu.
"Kui vaid inimesed, kes tule avastasid, teaksid, kui tähtis on see meile tänapäeva ühiskonnas" Carl Marten Aru 10. MS
"Mälestusi vanaemast ja vanavanaemast" Elerin Kurst 10. MS
Need asjad on kuulunud kunagi mu vanaemale ja vanavanaemale. Kõige tähenduslikum on meie perele see sall, mis kuulus kunagi mu vanaemale ja sellega on säärane lugu, et kui midagi valutab, siis me paneme selle salli endale ümber. Sall võtab alati valu ära . Või kui keegi on näiteks haige, siis kasutame me samuti seda salli haiguste raviks.
"Homme algas sõda" Anastasiya Chertova 10. H
Pildisari on tehtud mu vanaema (Violetta Molotkova) eluloo järgi, kus fotodel olin kujutanud oma vanaema iseendana (Anastasiya Chertova) ehk kõige pisemast saati täiskasvanuni. Esimesel pildil on kujutatud väike laps, kes nautis oma viimast rahulikku päeva, teadmata, et homme algab õudne sõda, Violetta oli tol hetkel olnud 4-aastane. Järgmisel pildil on kujutatud vanaema oma nooruse kõige säravamates hetkedes, mil peale sõja lõppu naudib elu ning raamatute lugemist. Ülejäänud piltidel võib näha täiskasvanuelu kõige õnnelikumad hetked, mil vanaema ootas Haapsalus rongi õnnelikku tulevikku, ning ka pildid rongi pealt, mis juba ruttas vapustava tuleviku poole. Haapsalus elas ta nii enne kui ka peale sõda.
"Homme algas sõda"
"Noorus"
"Ootus"
"Ootus"
"Rong tulevikku"
"Rong tulevikku"
"Ajaränd talumeeste minevikku" Elisabeth Sarapik 10. MS
"Vaata!" Birgitta Vare 11. M
Minu jaoks on inimese silmades ning näos talletunud ajalugu. Mulle on alati meeldinud vaadata teistele silma, sest need räägivad loo, mille inimene võibolla ise rääkimata jätab. Silmadest annab välja lugeda läbi elatud rõõmu, kurbust, kannatusi, õnne... Seega otsustasin ka ajarändude fotokonkursile teha minifotoseeria just nendest.
"Aeg on raha" Elvia Bormann 10. MS
"Vanavanaema ristpiste" Greta-Piia Peberg 10. H Minu perekonna pärandiks on olnud ristpistega ilupatjade tegemine. Sellise ilusa kombe alustas minu vanavanaema, kellest alates on see edasi läinud minu vanaemale ja emale. Minu vanavanaema oli väga hea koduperenaine. Ta oli õppinud kodundust enne sõda Tallinnas tütarlaste koolis, kus tehti talle selgeks kõik kodundusega seotud harud. Tänu sellele oskas ta väga hästi süüa teha, käsitööd, võõrustada külalisi ning hoidistada. Meil on olnud kodus kui ka vanaema juures mitu ristpistega patja ning mäletan neid veel väga hästi lapsepõlvest. Need kaunistasid enamasti igat tuba. Põhikoolis sain ise ka kätt proovida ristpistega tikkimisel, millest pildi tegin.
Olen kindel, et selline komme teeb minu vanavanaema väga õnnelikuks. Kahjuks pole mul enam kodus ühtegi ristpistega patja, kuna kõik on aja jooksul kulunud ja prügikasti jõudnud.
"Esivanemate kodu" Gregor Holmberg 10. MS
"Ajamasin" Rebeka Villakov 10. H
Vanavanemate juures käik on alati justkui ajas tagasi rändamine. Igal tavalisena näival esemel on rääkida oma lugu - tarvis on vaid vanaema või vanaisa käest küsida.
Tihti leian end vanade koolipäevikute, vihikute, raamatute ja fotode keskelt minevikku uurimas. Nende allikate kaudu on väga põnev saada aimu kunagistest kommetest, sündmustest ning üleüldse elust ja olust.
Hoopis huvitavam on seda teha mõnes põnevamas keskkonnas, kui lihtsalt diivanil lesides. Näiteks pööningutel või lakas, kus omal ajal minu onud ja tädid enda noorusaja suveöid mööda saatsid. Nii on võimalik hea kujutlusvõime korral ennast sellesse aega mõelda ning nendest mälestustest osa saada.
"Höövliga hööveldad helge homse" Jan-Robin Jaaku 10. MS
"Bussisõit minevikku" Kaisa-Liisa Niinemets 10. MS
"Need veed - need sillerdavad, virvendavad, kilgendavad, pärlendavad, sätendavad peeglid" Aliis Vatku 11. M
"Kodutee" Aliis Vatku 11. M
"Pilk" Aliis Vatku 11. M
Lambad on meiega olnud tuhandeid aastaid ja alati tähtsat rolli taluelus mänginud - nagu pilk, mis näeb tuhandete taha.
"Nii, kuis kunagi ..." Aliis Vatku 11. M
Pildil on primadonna, kana nimega Lady Gaga.
"Nõukogudeaegne vahvlimasin" Karolin Tiik 10. MS
"Vastlasõit Turbas" Katre Sõukand 10. MS
"Tritsutades minevikust tänapäeva" Henrieth Kampmann 10. H
Mõned aastad tagasi rääkisin ma oma vanavanematega, mida nemad talviti õues tegid. Seepeale tõi mu vanaema välja uisud, mis on käinud meie perekonnast põlvest põlve. Millega on uisutanud mu vanavanaema, vanaema, vanaisa, tema vend ja minu ema. Olles siis ise veel üpriski pisike, oli mulle üllatuseks, et neil olid lapsepõlves samasuguse välimusega uisud nagu meil tänapäeval. Ainus erinevus oli see, et neid uiske kutsuti tritsudeks, saabas ja uisuraud olid eraldi. Uisurauda sai panna igasuguse saapa külge ja tänu sellele sai samu uisuraudasid kasutada eri vanuses inimesed ja eri põlvkonnad. Kui uisuraud juhtus liiga suur olema, pandi raua ja saapa vahele pisikesi paberitükikesi, et rauad ilusti sobiksid. Juba üle 100 aasta tagasi käis mu vanavanaema nende uiskudega Väikese viigi peal uisutamas. Viimati uisutas nende uiskudega mu ema algklassides. Sellest ajast saadik pole neid keegi uisutamise otstarbel kasutanud, vaid need on mälestuseks meile kõigile.
Karl Robin Otsus 10. MS Risti jaamas asub mälestusmärk nende küüditatute mälestuseks, kes viidi Siberisse aastatel 1941-1949. Peale lähimineviku massirepressioonide meenutamise jääb raudteerööbastest rist ühtlasi ka Risti raudteealeviku ajaloo ja oleviku sümboliks.
"Nostalgia" Kenele Pärnaste 10. H
,,Don't Dream I'ts Over'' laulab Crowded House ja Vana Tooma laualambist kumav valgus annab märku Eesti olemasolust ning just unistus ja lootus oli see, mis meie esivanemate hinge sellel ajal täitis. Kas ma täna mõistan seda tunnet, juues kohvi täpilisest kohvitassist? Vaatan oma ema, kes pühib erilise hellusega vanalt toolilt tolmu ja täpilisi tasse ritta seades tema pilk justkui sulab sinna tassi sügavusse. Ei, ma ei mõista tema tunnet, aga ma näen alati ta pilku, kui ma selle tassi käte vahele võtan.
"Aega võttis, aga asja sai" Kristina Saumets 12. LR
Saiategu on üldiselt pikk protsess, sest juuretis peab ööpäev rätiku all kerkima. See on ilmselt ka põhjuseks, miks eelistatakse osta sai hoopis poest. Pilt viib meid tagasi aega, mil saia kodus küpsetamine oli osa igapäevaelust. Soe sai, mille perenaine oma suure südamega oli küpsetanud, ootas alati laual sööjaid.
"Meie Haapsalu" Lysa-Lota Kuusmann 10. MS
"Lõõmav lõke" Lysa-Lota Kuusmann 10. MS
"Eelmise sajandi petrooleumilamp" Maria-Eliisa Pärnapuu 10. MS
"Ainult paremuse poole" Mauri Siider 10. MS
"Kants ja Emake Kodumaa" Rasmus Kuslap 11. H
"Vana hing" Rebeka Elisabeth Strauss 10. MS
See kiiktool on üle 70 aasta vana ja on pärit mu isa lapsepõlvekodust. Mu isa restaureeris selle tooli, et tooli hing edasi elaks.
"Talumehe tööelu" Sander Põldmaa 10. MS
"Padise klooster" Kaspar Kupper 10. H
Klooster kunagi usklik ja ilus, munk hoolega vanu kirju silus. Iga päev luges munk oma palve, koos sellega ta elas üle talve.
Sajandid möödas ajast, mil klooster põles maha, tulid vaprad noored mängima müüride taha. Paljud noored turnisid igale poole, jättes maha igasuguse hoole.
Restaureerimistöö sai valmis enne kui tuli suvi, tundsid turistid nüüd kloostri poole suurt huvi. Tänapäeval kloostri vanal mängualal kasvab roht on leitud ka kloostrisaladused nagu altarikoht.
"Rien n'est éternel" Taavi Süda 10. MS
"Rahad, mis panevad rahvast meenutama lapsepõlve" Viktorija Medkova 10. MS
"Säilitatud vanavara" Martha Aavisto 10. MS
"Perenaise muskel" Reli Rosenberg 10. MS
"Keedika koorejaama varemed" Veronika Laanes 10. H
Keedika koorejaama varemed asuvad minu kodukohas üsna mu maja lähedal. Ma ei tea nende kohta eriti palju, aga kuna olen nendest korduvalt mööda kõndinud, tundusid varemed põnevad ja ma tahtsin nende kohta rohkem uurida.
Keedika koorejaam asus Keedika külas uue Keila maantee ja vana Keila maantee vahel. Koorejaam töötas praegu teadaolevatel andmetel aastatel 1930-1950. Keedika koorejaama piirkonda kuulus 120 majapidamist. Piima toodi meiereisse ka naaberküladest. Tänapäeval on hoonest alles ainult varemed. Meiereist on veel alles kõrge vundament ja suur kelder ning ka kaev. Vundamendi peal kasvavad juba taimed ning isegi mõned puud ja põõsad.
Kui minu vennad nooremad olid, siis nad kavatsesid nende varemete keldrisse teha laheda koha vaba aja veetmiseks. Paraku kui poisid olid juba natuke mööblit keldrisse vedanud, avastasid nad, et seal elavad rästikud. Kuna maod ei kavatsenud oma elukohast lahkuda, jätsid vennad oma plaani sinnapaika. Seega on varemed nüüd rästikute valduses.
"Vana puur hommikuses päikesevalguses" Karmo Koplik 10. MS
"Õhtu valgus" Stelli Hedith Siht 10. MS Tegemist on öölambiga, see oli nõukogude ajal väga populaarne. Pildi pealkirjaks on " Õhtu valgus", sest see tegi iga õhtu valgemaks.
"Filigraanpross" Elise Tilk 10. H
“On aasta 1929, hiliskevad. Oleme teel päälinnast Kehra poole. Endel oli juba perroonil magama jäänud, pojukene linnakärast väsinud. Vaguni aknalt peegeldab mulle vastu mu rinnas helkiv filigraanpross. Kaunis ehe, mille Anton mulle juveelikunstnikul teha lasi. Tema juurest me sõidamegi.”
Selline filigraanpross on minu vanavanavanaema Hilda poolt kingitud minu vanaema Endlale. Vanavanavanaema Hilda oli hõbeprossi saanud tellimusena ühelt tol ajal tunnustatud juveelikunstnikult, umbes aasta pärast oma poja Endeli sündi. Ehe oli minu vanaema sõnul Hildale väga südamelähedane. Hõbepross on kaunilt ja väga detailselt nikerdatud ning minu vanaema hoiab seda turvaliselt sametkotikese sees. Temale oli vanaema Hilda väga oluline. Arvan, et selline reliikvia jääb meie perre veel kauaks.