„Mälestusi vanaemast ja vanavanaemast“ - Elerin Kurst (10. MS)
Need asjad on kuulunud kunagi mu vanaemale ja vanavanaemale. Kõige tähenduslikum on meie perele see sall, mis kuulus kunagi mu vanaemale ja sellega on säärane lugu, et kui midagi valutab, siis me paneme selle salli endale ümber. Sall võtab alati valu ära . Või kui keegi on näiteks haige, siis kasutame me samuti seda salli haiguste raviks.
„Pilk“ - Aliis Vatku (11. M) Lambad on meiega olnud tuhandeid aastaid ja alati tähtsat rolli taluelus mänginud - nagu pilk, mis näeb tuhandete taha.
Eripreemiad
Kollaaži eripreemia
Kaur Robin Otsus (10. MS) Risti jaamas asub mälestusmärk nende küüditatute mälestuseks, kes viidi Siberisse aastatel 1941-1949. Peale lähimineviku massirepressioonide meenutamise jääb raudteerööbastest rist ühtlasi ka Risti raudteealeviku ajaloo ja oleviku sümboliks
Ajahõngulise jutustuse eripreemia
„Ajaränd talumeeste minevikku“ - Elisabeth Sarapik (10. MS)
Juurejutustuse eripreemia
„Homme algas sõda“ - Anastasiya Chertova (10. H)
Pildisari on tehtud mu vanaema (Violetta Molotkova) eluloo järgi, kus fotodel olin kujutanud oma vanaema iseendana (Anastasiya Chertova) ehk kõige pisemast saati täiskasvanuni. Esimesel pildil on kujutatud väike laps, kes nautis oma viimast rahulikku päeva, teadmata, et homme algab õudne sõda, Violetta oli tol hetkel olnud 4-aastane. Järgmisel pildil on kujutatud vanaema oma nooruse kõige säravamates hetkedes, mil peale sõja lõppu naudib elu ning raamatute lugemist. Ülejäänud piltidel võib näha täiskasvanuelu kõige õnnelikumad hetked, mil vanaema ootas Haapsalus rongi õnnelikku tulevikku, ning ka pildid rongi pealt, mis juba ruttas vapustava tuleviku poole. Haapsalus elas ta nii enne kui ka peale sõda.
"Homme algas sõda"
"Noorus"
"Ootus"
"Ootus"
"Rong tulevikku"
"Rong tulevikku"
Silma paistva lahenduse eripreemia
"Vaata!" - Birgitta Vare (11. M) Minu jaoks on inimese silmades ning näos talletunud ajalugu. Mulle on alati meeldinud vaadata teistele silma, sest need räägivad loo, mille inimene võibolla ise rääkimata jätab. Silmadest annab välja lugeda läbi elatud rõõmu, kurbust, kannatusi, õnne... Seega otsustasin ka ajarändude fotokonkursile teha minifotoseeria just nendest.
3. KOHT Kaunilt lavastatud lugu. Teostusega on vaeva nähtud ja huvitav. Valgus annab edasi aegumatu meeleolu ja mustavalge lahendus toetab vaatajat selle kogemisel. Pildil on hea valguslahendus. Kompositsioon on huvitav.
"Ajamasin" - Rebeka Villakov (10. H)
Vanavanemate juures käik on alati justkui ajas tagasi rändamine. Igal tavalisena näival esemel on rääkida oma lugu - tarvis on vaid vanaema või vanaisa käest küsida.
Tihti leian end vanade koolipäevikute, vihikute, raamatute ja fotode keskelt minevikku uurimas. Nende allikate kaudu on väga põnev saada aimu kunagistest kommetest, sündmustest ning üleüldse elust ja olust.
Hoopis huvitavam on seda teha mõnes põnevamas keskkonnas, kui lihtsalt diivanil lesides. Näiteks pööningutel või lakas, kus omal ajal minu onud ja tädid enda noorusaja suveöid mööda saatsid. Nii on võimalik hea kujutlusvõime korral ennast sellesse aega mõelda ning nendest mälestustest osa saada.
2. KOHT
Hästi tehtud foto. Valitut hea rakurss. Tugev kompositsioon. Huvitav leid ja vaatenurk, foto kõneleb iseseisvalt nagu üks hea foto peabki.
Foto ja lugu oli enim kooskõlas. Pross on kaunilt asetatud sametile, millele langev valgus joonistab romantilise ja eheda loo. „Filigraanpross“ oli nii oma loo siiruse ja foto tehnilise teostuse poolest kõige korrektsem. Lihtne ja romantiline.
"Filigraanpross" - Elise Tilk (10. H) “On aasta 1929, hiliskevad. Oleme teel päälinnast Kehra poole. Endel oli juba perroonil magama jäänud, pojukene linnakärast väsinud. Vaguni aknalt peegeldab mulle vastu mu rinnas helkiv filigraanpross. Kaunis ehe, mille Anton mulle juveelikunstnikul teha lasi. Tema juurest me sõidamegi.”
Selline filigraanpross on minu vanavanavanaema Hilda poolt kingitud minu vanaema Endlale. Vanavanavanaema Hilda oli hõbeprossi saanud tellimusena ühelt tol ajal tunnustatud juveelikunstnikult, umbes aasta pärast oma poja Endeli sündi. Ehe oli minu vanaema sõnul Hildale väga südamelähedane. Hõbepross on kaunilt ja väga detailselt nikerdatud ning minu vanaema hoiab seda turvaliselt sametkotikese sees. Temale oli vanaema Hilda väga oluline. Arvan, et selline reliikvia jääb meie perre veel kauaks.